Sotsiaalsete Oskuste Grupp 3. ja 4. kord
Kolmandal ja neljandal tegevuse päeval võtsin sotsiaalsete oskuste arendamise peamiseks vahendiks kineetilise liiva ja värvid. Lapsed tulid rõõmsalt kohale, teades mis neid ees ootab. Alustasime ja lõpetasime meile juba tuttava luuletusega. Lähemalt tutvusime tunnetega viha ja hirm.
Lapsed olid väga põnevil, kui nägid laual liiva, mis “venib”.
Nad ootasid kannatamatult liivaga tegutsemist, aga üllatus, üllatus! Enne saab veel teises liivakastis peitust mängida! Nimelt oli mul alguseks mõeldud lastele mäng, kus tuli otsida mängutoast üks ese/asi, mis meenutab sulle hirmu. See tuli teiste eest ära peita ja hiljem sai iga laps otsida teise mänguasja ja küsida selle kohta.
Selle mängu eesmärk oli leida seos hirmu ja mänguasja vahel, sellest teistele rääkida, teist last kuulata ja aktsepteerida. Põnevust oli nii otsimise kui ka rääkimisega.
Siis saime ka laua juurde liivaga mängima minna. Lapsed hakkasid kohe endale ise liivast saarekesi moodustama, andsin kätte vahendid ja väikese ülesande. Liivaga mängimise ajal jälgisin, kuidas lastele jäi meelde oskus küsida luba teise maa peale minnes, kuidas kokku panemisel arvestatakse oma naabriga, kellega tehakse koostööd. Selle tegemisel kerkisid üles ka need teemad, mis on praegu väga aktuaalsed - sõda Ukrainas, maa ära võtmine ja maa laastamine, majade pommitamine.
Kolmanda korra lõpus vaba tegevuse ajal oli näha juba neid märke, millega tuleb tegeleda järgmise korra alguses - kokkulepitud reeglitest kinnipidamine - meil kõigil peab olema siin hea ja turvaline olla (üksteisele ärategemine, vastavate sõnade kasutamine, eputamine jne) - see on kindlasti väga oluline teema, sest lapsed on leidnud, et siin on juba turvaline ja võivad ennast vabaks lasta, AGA! Tuleb tähele panna, kas ka kõigil teistel on sel hetkel sama tore olla?
Neljandal korral rääkisime pikemalt vihast - mis tunne see on, millal see tunne tekib ja leidsime seoseid oma elust.
Laste joonistused, milline näeb välja viha
Seejärel tegime kõik koos õhupalli katse, mis oli näitlik mäng lapsest, kes on viha täis ja võib sellest “lõhki minna” (see võib olla teisele ohtlik). Lapsed said tuttavaks mitme vihajuhtimise tegevusega ja said valida neist omale meelepärasema, mida katsetada.
Viha juhtimise viisid, millega tutvusime:
Peale viha üles kergitamist said lapsed värvidega põrandal joonistada/maalida täpselt seda, mida nende käed parasjagu teha tahtsid (rahunemise protsess). Mõni joonistas pintsliga, värvis näppudega ja mõni maalis täis terved oma käed.
Mõlema korra põhitegevuste lõppedes mängisime situatsioonikaartidega “Mida sa teeksid kui….”. Lastele meeldib väga arutada, kuidas keegi mingi situastiooni peale reageerib või mida otsustab ette võtta. On näha, et mõnele lapsele on räägitud teatud teemadest (üksinda kodus olemine ja ukse avamine, võõrastega suhtlemine, kommi pakkumine jne) aga mõni saab ka siit paljudele olukordadele erinevaid lahendusi.
Kolmandast ja neljandast korrast võib kokkuvõtvalt öelda, et lapsed on kiired kohanejad ja sõbrunevad kiiresti, enda kõrvale valitakse see laps, kellega tuntakse mingit sarnasust ja kellega saab ühiseid teemasid jagada (arvutimängud, ühised hirmud, ühine lasteaiasõber jne). Eranditult kõikidele lastele meeldib tegeleda erinevate vahenditega (rannaliiv, kineetiline liiv, savi, näpuvärvid, meisterdusvahendid), millest saab midagi luua (ja millest ei pea saama mingi tulemus), tunda ennast turvaliselt ja olla oma mõtetega omaette, nautida protsessi.
Järgmisel ehk viimasel korral annan igale lapsele võimaluse olla tähelepanu keskpunktis - kus kõigil on võimalus leida igas lapses midagi toredat/meeldivat. Samuti olen neile viimaseks korraks ette valmistanud ka väikese üllatuse!
Ootan jätkuvalt SUURE põnevusega järgmist kohtumist!
